Kõige vanem pargiosa – marjapõõsaste, humalate ja pargipuudega korrapärane viljapuuaed rajati 17. sajandi teisel poolel, kuid juba enne seda oli mõisa juures köögiviljaaed. See aed asus tõenäoliselt tiikide piirkonnas, mis siiski kaevati mõnevõrra hiljem.
Tagapark ehk lossist ida poole jääv müüridevaheline pargiala rajati arvatavasti koos lossi ja tiibhoonete ehitamisega 18. sajandi teisel poolel. Lossi ja jõe vahel asuvad metsaheinamaad kujundati maastikupargiks 19. sajandi algupoolel.
Sajandi teisel poolel rajati uus viljapuuaed (kirsiaed ehk praegune kooliaed), kapsaaed, kolm kasvuhoonet ja tehti täiendavaid istutusi parki. Rajati ka tamme-, kastani- ja sanglepaalleed, viimane neist 4,7 km pikk.
Sajandi lõpul kujundati mõisa metsaülema Karl Ahrensi juhtimisel jõeäärsed liivased karjamaad männi- ja tamme-kultuurpuistuteks. Seal katsetati ka mitmesuguseid võõrpuuliike, millest paremini on kohanenud vene ja siberi lehised, sitka kuused ning euroopa (valged) nulud. Põhiliselt domineerivad pargis siiski looduslikud puuliigid: tammed, saared, jalakad, pärnad, männid, lepad ja kased.
Praegune loodus- ja muinsuskaitse all olev pargiala hõlmab rohkem kui 45 ha, veidi vähem kui pool sellest on hooldatav.
.jpeg)